Võite mängida üllatava ava, mida teie kogenum vastane on tõenäoliselt väga harva kohanud, näiteks gambit või haruldast kõrvaljoont. Teoreetiliselt seisate siis ühtlasemal pinnal. Veelgi parem, kuna mängite seda joont sageli, on teil sellega rohkem harjutusi kui temal, parandades koefitsiente veelgi. Kuid tavaliselt mängitakse selliseid avasid harva põhjusel, näiteks seetõttu, et need on ebamõistlikud või peate meeles pidama väga keerulisi ridu või pakuvad need vähem võiduvõimalusi kui konkureerivad avasüsteemid. Selliseid avamissüsteeme on nii palju (on isegi perioodilisi väljaandeid, mis käsitlevad ainult neid). Ma ei loetle ühtegi neist teiste seas.
Peale selle üldise mõtte soovitaksin üksikasjalikumat lähenemist. Püüdke mõista, mis on teie vastase eeliste täpne olemus (või millised on teie enda puudused) ja käitu vastavalt:
- taktikaliselt palju paremini kui teie? => minge vaiksetele joontele, keskendudes strateegilistele plaanidele, kasutage väheste taktikatega suletud süsteeme, nii et keelate tal tema eelise kasutamise.
- Palju paremad teoreetilised avamisteadmised? => kasutage kõrvalisi ja värisevaid gamme ja palvetage, et ta ei tea neid koledaid ümberlükkamisi ja kriitilisi jooni
- Strateegiliselt palju paremini? => valige lihtsad süsteemid ja õppige nende taga olevaid ideid põhjalikult. Sulete varsti varsti ja tunnete sellest tulenevaid struktuure sama hästi kui tema.
- Üldiselt parem igas aspektis? => mängige seda, mis teile kõige rohkem meeldib, ja õppige oma kaotustest
Hoiatav sõna siiski. Võistleva meele jaoks võib see kõlada nutika plaanina. Tõsi, mõnus on tugevamale vastasele üllatusrelva vedada ja sel moel võit kätte saada. Aga ja see on suur AGA, pikas perspektiivis on teie eesmärk tõenäoliselt aja jooksul paremaks mängijaks saada ja see tähendab kõigi maleteemade sügavama mõistmise omandamist. Pidage meeles, et taktikaga ei pääse neid vältides;) Kui vastane lahkub mugavustsoonist, võib ta mängida nõrgemalt. Kuid enda mugavustsoonist lahkumine muudab teid pikemas perspektiivis tugevamaks!